Põhisisu juurde
Public Health

Kuigi elundite siirdamine on üha levinum ravimeetod, on peamine selle kasutamist piirav tegur elundite vähene kättesaadavus.

Neerud on kõige sagedamini siirdatav elund, mis on lõppstaadiumis olevate neeruhaiguste puhul suureks abiks. Muud sagedamini siirdatavad elundid on maks, kopsud ja süda, kuid siirdada on võimalik ka peensoolt ja kõhunääret ning pidevalt töötatakse välja uusi siirdamisliike.

Surmajärgselt on võimalik annetada kõiki elundeid ning elusdoonorid saavad annetada ka ühe neeru või osa maksast.

Euroopa Komisjon rahastab inimpäritolu ainete alaseid meetmeid peamiselt projektide või koos riikide ametiasutustega võetavate ühismeetmete raames. Meetmete eesmärk on toetada ELi kohustuste täitmist ohutuse ja kvaliteedi valdkonnas, kuid need aitavad saavutada ka muid poliitilisi prioriteete, nagu inimpäritoluga ainete kättesaadavuse parandamine ning annetamist ja tarnet toetavate tervishoiusüsteemide tõhustamine.

Euroopa Komisjon on toetanud riiklikke pädevaid asutusi, hõlbustades nende vahel teabe (sealhulgas Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse suunised) vahetamist, eelkõige COVID-19 kriisi ajal. Euroopa Komisjon kavandab täiendavaid meetmeid, et jätkata toetust elunditega seotud küsimustes peamiselt kahes suunas.

  1. Toetada ELi liikmesriike ja täita direktiivis sätestatud aruandluskohustust.
  2. Toetada valdkonda programmi „EL tervise heaks“ raames antavate toetuste ja eksperdiasutustele antava rahalise toetuse kaudu.
     
Infographic - Organs

Õigusaktid

Elundite siirdamise standardite õigusraamistik on sätestatud direktiivis 2010/53/EL (ELi elundidirektiiv).

Direktiiviga kehtestatakse elundite kvaliteedi- ja ohutusstandardid ning see hõlmab kõiki siirdamisprotsessi etappe – annetamine, hankimine, uurimine, käsitsemine ja jaotamine.

Direktiivi kui põhiakti rakendamise hõlbustamiseks on komisjon teinud ELi liikmesriikide ametiasutustega tihedat koostööd ja vastu võtnud komisjoni direktiivi 2012/25/EL (millega kehtestatakse siirdamiseks ettenähtud inimelundite liikmesriikidevahelist vahetust käsitleva teavitamise kord).

Elundidirektiivi käsitleva komisjoni ettepanekuga kaasnes mõjuhinnang. Kehtivad õigusaktid põhinevad Euroopa Parlamendi resolutsioonil 2007/2210, nõukogu järeldustel nr 15332/07 SAN elundidoonorluse ja elundite siirdamise kohta, komisjoni teatisel KOM(2007) 275 ning elundidoonorlust ja elundite siirdamist käsitleval konsultatsioonil.

Suunised

Euroopa Komisjon teeb tihedat koostööd ekspertasutustega, nagu Euroopa Nõukogu ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus, et töötada välja praktilised suunised, mis aitavad siirdamiskeskustel ja hankimisasutustel rakendada kohustuslikku õigusraamistikku.

Koordineerimine ja rakendamine

ELi õigusaktide rakendamise eest vastutavad liikmesriikide pädevad asutused. Euroopa Komisjon kohtub nendega korrapäraselt, et hõlbustada teabevahetust, vahetada häid tavasid ning jõuda ühisele seisukohale direktiivide rakendamise üksikasjades.

Pädevate asutuste korraldatavad korrapärased uuringud aitavad Euroopa Komisjonil õigusaktide rakendamise olukorra kohta aruandeid koostada.

Mõnikord võtavad ELi liikmesriikide pädevad asutused vastu avalduse ühist huvi pakkuval või muret tekitaval teemal:

Tegevuskava

Euroopa elundidoonorluse ja elundite siirdamise tegevuskava (2009–2015): liikmesriikidevaheline tugevdatud koostöö“ aitab ELi liikmesriikidel toime tulla doonorelundite puudusega, tõhustades siirdamissüsteeme ning täiustades siirdamiseks mõeldud elundite kvaliteeti ja ohutust. Tegevuskava abil on liikmesriigid võtnud ühise suuna tõhusama riikliku siirdamisalase tegevuse poole ja see on olnud aluseks paljudele ELi rahastatud meetmetele. Tegevuskava rakendamise ajal (2009–2015) kasvas elundisiirdamiste arv ELis igal aastal 4600 võrra.